Teie ekstsellentsid, mu daamid ja härrad!

Georg Friedrich Händel või George Frederic Handel, mida ta ise pärast Inglise kodakondsuse saamist eelistas, on üks ajaloo suurimaid heliloojaid. Johann Sebastian Bach, Händeli kaasaegne (mõlemad sündisid 1685. aastal) on teatavasti öelnud, et kui poleks olnud Bachi ennast, olnuks Händel ainus inimene, kes ta olla oleks tahtnud. Beethoveni meelest oli Händel kõikidest meistritest rivaalitult parim (unerreichte Meister aller Meister) ja Haydn olevat “Halleluuja” koori kuuldes pisarateni liigutatud olnud.

Nagu Beethoven nii külastas ka noor Mozart Haagi ning tegi seadeid sellistest Händeli teostest nagu “Messias”, “Alexander feast” ning “Acis and Galatea”. Sel viisil hoidis ta Händeli muusikalist pärandit elavana ajal, mil manala teele läinud helilooja teoseid muidu harva mängiti. Näiteks Bachi “Matteuse passioon” oli palju pikemat aega kadunud, enne kui noor Felix Mendelssohn selle leidis.

Händeli muusika pole viimase 250 aasta jooksul kunagi päris unustatud olnud. Tõsi, paljud tema ooperid on pidanud võrdlemisi kaua oma taasavastamist ootama, ent 20. sajandi algusest peale ja eriti pärast ajastutruu esituspraktika esilekerkimisest on neid regulaarselt ette kantud.

Kummalisel kombel polnud Händel Hollandis kunagi nii populaarne kui tema kaasaegne Bach. Ooperižanri puhul on see täiesti mõistetav. Teiste Euroopa riikidega võrreldes pole Hollandis kunagi kuigi tugevat ooperitraditsiooni olnud. Pärast Hollandi külastamist 1722. aastal nentis Voltaire, et meil on siin jälestusväärne ooper (nous avons ici un opéra détestable). Hea küll, Haagis vähemalt oli ooper…

Kui “Messias” välja arvata, ei nautinud ka Händeli suured oratooriumid kunagi nii suurt populaarsust, kui seda on viimasel sajandil teinud “Matteuse passioon”. Sellest on kahju, kuna sarnaselt Händeli ooperitega on ka tema oratooriumides nii kauneid aariaid kui ka äärmiselt sisendusjõulisi koore. Vastupidiselt sellele, mida muidu oratooriumilt oodata võiks, on need oma loomult tihtipeale ka uskumatult dramaatilised teosed.

“Händel jaar Den Haag 2009” (“Haagi Händeli aasta 2009”) on äärmiselt teretulnud algatus. Seda mitte ainult põhjusel, et olen Händeli muusika andunud austaja – minu lemmik on ooper ”Amagidi di Gaula”, teos täis suurepärast muusikat, mis põleb kirest ja erutusest –, vaid seetõttu, et Händeli 250. surma-aastapäeva suurejooneline tähistamine Haagis on igati õigustatud.

Nii nagu kuulsad loomingulised vennad Beethoven ja Mozart, nii külastas ka Händel meie linna mitmeid kordi ning tuli mujale reisides siit tihtipeale läbi. Hollandis oli ta viimast korda 1750. aastal. Sel külaskäigul ei mänginud ta orelit mitte ainult Haarlemi Grote Kerk’is, vaid ka selles samas kirikus, kus me praegu oleme. Selle kohta leiame ülestähenduse ajalehe ‘s-Gravenhaegse Courant 4. detsembri numbris aastast 1750. Ajalehe järgi olid Nieuwe Kerk’is orelikontserti kuulamas “paljud välismaa saadikud ja muud tähtsad isikud mõlemast soost” ning “terve õukond”.

Viimase kohalolu polnud üllatus, sest tõenäoliselt oli Händel oma kunagise õpilase, Hannoveri printsess Annaga – Willem IV abikaasaga –, seniajani ühendust hoidnud. Händeli visiidi ajaks oli Willem IV riigipea olnud vaid kolm aastat ja abielupaar jõudis alles äsja Friisimaalt Haagi kolida.

Musikaalne printsess Anna (kelle sünnist möödub sellel juubeliaastal 300 ning surmast 250 aastat) mängis Haagi muusikaelus kandvat rolli, kuna nagu Voltaire’gi tähele oli pannud, oli selles tunda vaesuse surutist. Anna pidi oma kaaskonnaga tingimata Nieuwe Kerk’i oma kunagist muusikaõpetajat kuulama minema. On võimalik, et Anna viis ta ka het Loo paleesse, kuhu oli paigaldatud uus orel.

Ent Händeli külaskäigud Haagi ja tema seotus Hannoveri Annaga ei ole ainus põhjus 2009. aasta Händeli aastaks kuulutamiseks. “Händel 250” fondi liikumapanev jõud on Haagi kuningliku konservatooriumi vanamuusika osakond, mida juhib Johannes Boer.

Frans Brüggeni initsiatiivil loodud vanamuusika ja ajaloolise esituspraktika osakond on neljakümne aasta jooksul kuulsust kogunud. Kui alguses olid need nimekad õpetajad, kes õpilasi kohale tõid (lisaks Frans Brüggenile võib esile tuua veel selliseid muusikuid nagu Sigiswald, Wieland ja Barthold Kuijken ning Jaap ter Linden), siis tänapäeval samastub juba ainuüksi Haagi kuningliku konservatooriumi nimi parimal tasemel vanamuusikaharidusega. Haag on musica antiqua meka. Selle üle võime ainult uhkust tunda!

Hollandi koolkond on tuntud oma väljendusrikka ja isikupärase mängustiili poolest, millele lisandub tihti seiklusjanuline eksperimenteerimiskirg eesmärgiga ajastukohaseid teadmisi uues esituses proovile panna. Haagi praegused ja endised tudengid on väga palju repertuaari sõna otseses mõttes unustusest välja tirinud, tolmust puhtaks pühkinud ja siis sellise elujõuga ette kandnud, nagu oleks see muusika alles eile kirjutatud.

Muusikuid vaadates on Haag tõepoolest rahvusvaheline linn: umbes 200 vanamuusika osakonna tudengit on siia jõudnud 35 riigist. Pärast õpingute lõppu astuvad nad rahvusvahelisse muusikaellu, võttes kaasa siin kogutud teadmised ja oskused.

Just neid muusikuid kuulete nii täna kui ka tulevastel kontsertidel, näiteks 24. aprillil esitavad 75 neist hümni “This is the day which the Lord hath made”. Selle teose kirjutas Händel Anna ja Willemi pulmadeks. Põnevusega võib oodata ka projekti, kus Haagi kuninglik konservatoorium ja Amsterdami uus ooperiakadeemia toovad üheskoos lavale Händeli ooperi “Agrippina”.

Kogu sarja “Händel jaar Den Haag 2009” kava, millesse annavad oma panuse suurepärased muusikud nii kodu- kui välismaalt, on liiga pikk, et seda siin ette lugeda. Händeli muusika kõrval esitatakse muuhulgas ka tänapäeva heliloojate loomingut. Annan endast parima, et võimalikult paljudel kontsertidel ise kohal olla ja loodan siiralt, et Händeli aastat tähistatakse koos meiega peale Haagi ka mujal maailmas, sest tema muusikaline geenius suudab veel isegi kaks ja pool sajandit hiljem suuri rahvahulki innustada ja liigutada.

Olen veendunud, et paljudele tulevase Händeli aasta kontsertide kuulajatele saab osaks samasugune kogemus, kui on kirjeldatud Händeli “Ode for Saint Cecilia’s Day” lõpuridades: “Ent kui helge Cecilia orelile heliseva hingamise andis, juhtus suurim ime: seda kuulis ingel, kes maad taevaks pidades end kohe ilmutas.”

Ja selle heliseva hingamisega, mille ma nüüd orelile edasi annan, kuulutan festivali “Händel jaar Den Haag 2009” ametlikult avatuks.

Suurel orelil kõlab “Halleluuja” Händeli oratooriumist “Messias”.